Ajalugu

Vehste asula arvatakse olevat tekkinud linnuse juurde. Asustuse ja linnuse hävitasid 15.saj. lõpul nendele aladele ulatunud vene vürstiriikidest pärit jõukude rüüsteretked. 1481.a vallutasid venelased Vehste linnuse ja rüüstasid ümberkaudu tappes ja põletades. Vene kroonikate andmetel surid metsadesse varjunud inimesed külma ja nälja kätte. Osa rahvas viidi vangidena Venemaale. Kuni 1582.aastani jäi Vehste kihelkonna ala koos endise Tartu piiskopkonnaga venelaste valdusse. 1582.a Poole vägede poolt alistatuna kujunes Vehste alaste peagi iseseisev halduslik-sõjaline üksus – staarostkond.

Vehste mõis tekkis samanimelise küla juurde. Esimesed andmed mõisa olemasolu kohta pärinevad 1622.a, seoses sellega, et kuningas Gustav Adolf kinkis mõisa vendadele Engelhardtidele. Selle perekonna käes oli mõis 1783.a. 1843.a oli mõis parun Theodor Hoyningen-Hueni käes, kes kaotas selle 1853.a kaardimängus parun von Stakelberg’ile.

1624.a teostatud Rootsi maarevisjoni arvulistest tulemustes nähtub, et vahepeal Vehste ümbrust laastanud sõda ja eriti 1602.a katk on asustust tugevasti hõrendanud. Adramaade üldarvust seisis 85,7% puustuses. Rootsi aja lõpupoole tekkinud suur näljaaeg (1695—1697) laastas Vehste kanti väga palju. Rahvastiku kahandas tugevasti ka Põhjasõda ja 1710.a katk. Vehtse kihelkonna alal suri katku 852 inimest. Põhjasõja lõpust kuni 18.sajandi teise pooleni kasvas Vehste rahvaarv kiiresti, kuid 19. sajandil tabas kogu Eesti Kubermangu ikaldus ja nälg. Põhjasõja ajal, 1701.a kevadtalvel, kui Rootsi kuningas Karl XII talvitus Vehste mõisas, ehitas mõisa majutatud väeosa väljale täismõõdulise lumekindluse ja peeti maha suurejooneline sõjamäng: kindluse kaitsmine ja vallutamine kõigi sõjakunsti reeglite kohaselt. Tulistati pappkuulidega.

1819.a võeti Liivimaa kubermangus vastu talurahvaseadus. Talupoeg sai isiklikult vabaks. Ta oli pärisorjusest prii, aga maa kuulus mõisnikule. Talupoeg sõlmis rendilepingu ja tasus maa kasutamise eest teoorjusega. Muud ametit ei saanud talupoeg pidada, sest mujale asumine oli keelatud.

1849.a. anti Liivimaa kubermangus ja 1856.a. Eestimaa kubermangus välja uus talurahvaseadus. Mõisnik jäi küll maaomanikuks, kuid talupoegadel avanes võimalus talumaa päriseks osta. Talude müük algas Vehste vallas 1865.a. Vahepeal oli korraldatud ka talurahva omavalitsust – mõisa talupojad moodustasid kogukonna ehk valla. Kaastle valla eesotsa valiti talupoegade hulgast 2 vöörmundrit.

1866.a. võeti vastu vallaseadus. Vallal oli oma eelarve, mida ta ise kasutas. Maksud ja koormised jagati volikogu otsusega taludele laiali. Volikogu määratles ka kulutused. Nende hulka kuulusid vallamaja ja kooli, teede ja sildade korrashoiuks vajalikud kulud, palk kooliõpetajale, toetused vallavaestele. Valla eesotsas oli vallavanem, kes pidi jälgima, et kõikjal täidetaks seadusi ja vallas valitseks kord. Olulisemaid kulutusi oli 1825.a asutatud kihelkonnakooli ülalpidamine.

Kaastle aleviku teke on seotud Balti raudtee ehituse valmimisega 1870-datel. 1873.a ehitati Vehste lähedal asuvasse Kastle külla raudteejaam. Uus asula tekkis raudteejaama ümbrusesse, kus elasid kaupmehed ja teised vahendusega tegelevad inimesed ning raudteetöölised. Vehste mõisa maal kasvatatavast viljast suur osa aeti viinaks ning veeti rongiga Peterburgi ja mujale Venemaale. See võimaldas suurendada mõisa sissetulekuid kordi ning parandas nii mõisahärra kui ka kohalike talupoegade, kes seetõttu mõisale hea raha eest vilja said müüa, elujärge. 1877.a ehitas Vehste mõisa omanik von Stakelberg Vehste küla piirile uue mõisahoone.

Majandus tegi Vehtse vallas 19. sajandi teisel poolel suuri edusamme. Seda soodustasid talude suurus, lina- ja kartulikasvatus, eelnimetatud viinapõletamine ning üldse edumeelsem põllupidamine. 1892.a asutati Kaastle Põllumeeste Selts ja Piimatalituse Ühistu meierei. 1890-datel aastatel hoogustus ehitustegevus ning anti välja krunte uute majade ehitamiseks. Tekkis asula oma tööliste, mitmesuguste asjameest ja antvärkidega. 19. sajandi lõpu haldusreformi käigus liideti vallaga veel mõned naabervallad. Kuna haldusreformi toimumise ajaks oli majanduslikus mõttes olulisimaks keskuseks muutnud Kaastle raudteejaam, sai vald ka selle järgi oma nime.

19. sajandi lõpuks oli endine Kastle kirikuküla arenenud Kaastle alevikuks, kus asusid kihelkonnakool, kõrts, arst, 1882.a asutatud apteek, 3 poodi, 5 pagaritöökoda, 2 nahaparkali- ja 2 riidevärvimise töökoda. Alevikus elas tol ajal umbes 600 inimest. 1862. aastal asutati 40 lauljaga meeskoor, 1871. aastal pasunakoor ning 1887. aastal laulu- ja mänguselts “Wallutaja”, kuid nii meeskoori, pasunakoori kui ka laulu- ja mänguseltsi tegevus soikus 1890-datel. 1903.a asutati turg, 1906 – 1908 ehitati vene õigeusu kirik. 1908 suvel avati lasteaed, mis töötas vaid kõike kiiremal põllutööde ajal suvel. 1909. aastal asutati Kaastle Haridusseltsi “Tutkija” raamatukogu. 1910.a alustas tööd postkontor. 1911.a asutati Kaastle Piimatalituse Ühisus. 1919.a. asutati Kaastle Majandusühisus ja osaühisus “Uku”. 1921.a asutati Kaastle Ühistupank, mille peamiseks ülesandeks oli põllumeestele ja metsatöötlejatele laenude andmine. Sajandi algusaastail tuli Kaastle alevikku elektrivalgus – olemas oli ka oma elektrijaam.

1905.a revolutsioon oli Kaastle vallas käärimiste- ja koosolekuterohke. Nõuti vabadust ja maad ning koostati palvekirju keisrile. 1877.a mõisahoone põletati ja jäi aastateks varemetesse. 1910.a ehitati mõisahoone kiviseinu ära kasutades sellele kohale Kaastle Vabatahtlike Pritsumeeste Ühingu hoone.

1906.a toimus Kaastle alevikus suur tulekahju. Kaastle aleviku majad olid ehitatud puust ja üsna lähestikku raudteejaama kõrvale. Tõenäoliselt rongi kütmisel tekkinud sädemest süttinud koristamata hein tekitas põlengu, mis süütas majad. Tuli levis kiiresti majalt majale, hävitades kogu raudteetööliste asumi. 1907.a ostis alevikurahvas esimese käsipritsi ning asutati Kaastle Vabatahtlike Pritsumeeste Ühing, mille embleemiks kinnitati punane kukk. Kaastle Vabatahtlike Pritsumeeste Ühing kujunes aleviku kultuurielu keskuseks. Traditsiooniliselt hakkas tegutsema Pritsumeeste orkester. Samas hakkasid tegutsema ka laulu- ja näitering. Kui 1910.a ehitati Kaastle alevikku piirkonna esimene eraldi tuletõrjeks mõeldud hoone, siis olid sellesse kavandatud ruumid ka orkestri ja näiteringi tarvis. 1920.a taasasutati meeskoor ning 1887.a esmaasutatud laulu- ja mänguselts “Wallutaja”. Päris kultuurimaja ehitati Kaastlesse alles 1930-date lõpus.

1922.a toimus Kaastle vallas rahvaloendus. Rahvaloenduse ajal oli Kaastle alevikus141 elumaja 1040 elanikuga. Territooriumi suuruseks oli 181 hektarit. Elanike põhiliseks tegevusalaks oli raudteetööd, talutöö, talvel ka metsatööd, ning kaubandus. Samal aastal toimus Kaasle aleviku elanike poolt rahvaalgatuse korras rahvahääletus Kaastle aleviku ja valla juriidilise eraldamise küsimuses. Enamus Kaastle aleviku elanikke soovisid Kaastle vallast eraldamist ja Kaastlele alevi õiguste andmist. 1924.a sai Kaastle alevi õigused.

Põhiliseks majandusharuks raudteetranspordi kõrval on Kaastles olnud metsatööstus. Esimene saeveski asutati mõisahärra von Stakelbergi poolt 1878.aastal ning 1918.aastast läks see ühingu Dehl omandisse. 1924.a moodustati Kaastle, Pada, Erra ja Nüri metsandike põhjal Kaastle metskond, millega pandi alus ümbruskonna metsade plaanipärasele ja teadlikule majandamisele.

1.mail 1938.a sai Kaastle linna õigused. Sellel ajal oli linnas 12 kauplust, 2 restorani, 3 jalatisitööst, 2 pagari- ja kondiitritöökoda, 15-17 toaga võõrastemaja, postkontor, telefoni kõnepunktid. Sellel ajal oli linnas ligi 250 maja ning elanike arv ligi 2000. Seoses linna seisundi omistamisega otsustas Kaastle linnavalitsus ehitada välja ka päris kultuurimajaks mõeldud ja vastavalt projekteeritud hoone. Hoone valmis 1939.a suveks ning jaanipäeval sai rahvas vaadata laulu- ja mänguselts “Wallutaja” esituses Eduard Vilde näidendit “Vigased pruudid”.

Ümberkujundamine 1940 – 1990

Teises maailmasõjas hävis ligi 60% linnast. Saksa okupatsiooni ajal hukati Kaastle valla liivakaevanduses ligi 80 nõukogude aktivisti ja sõjavangi. Sõjajärgselt küüditati Kaastle linnast 980 inimest, kellest naasid ligi 200 inimest. NKVD jt repressiivorganite poolt hukati kokku 98 inimest.

20.septembri 1950.a võeti vastu otsus, millega moodustati Kaastle külanõukogu. Riigivõimu Kaastle linnas teostas töörahvasaadikute nõukogu. 01.oktoobril 1950.a moodustati Kaastle rajoon keskusega Kaastle linnas. Perioodil 1952—1953.a kuulus Kaastle rajoon Tartu oblastisse. Nõukogude ajal sai Kaastle linnast rajoonikeskus, põllumajandusrajooni juhtiv ja valitsev linn. Elanikkond on perioodil 1940—1990 kasvanud 1400-lt ligi 8200 elanikuni. Erinevalt mitmetest Virumaa jt Põhja-Eesti, aga ka Tallinna ja Tartu piirkondadest, on Kaastlemaa valdavalt eesti rahvusest elanike kodupaik.

Tartu rajooni lähedus ja põllumajanduskesksus peegeldusid ettevõtluses. Kaastle linnas asusid Tartu Piimatoodete kombinaadi võitsehh, Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi nahavabrik, ETKVL’i tööstuskoondisse kuuluv Kaastle Leivakombinaat, tootmiskoondis “Kaastle”, trükikoda jm. Suured tööandjad olid Kaastle KEK ja MEK. Alates 1960-ndatest on linna kerkinud hulgaliselt teenindushooneid ja suurelamuid. 1970-datel valmis Anne mikrorajoon. 1980-datel lõpuks valmis ka Anne II mikrorajoon. 1989—1992.a ehitati valmis Anne selvekauplus, lasteaed “Anneke” hoone ning Anne spordikeskus (võimla, maadlussaal, jõusaal, saunad jms).

1976.a moodustasid Kaastle noored Ants Paju eestvõttel oma klubi, mille nimeks pandi “Hekto” “Hekto” eeskujul tekkis ulatuslik noorteklubide liikumine, mis levis ka Kaastle linna. Kaastle linnas kujunes aktiivsete noorte grupp, keda vedasid eest Madis Veerle, Mihkel Kasn ja Meeli Katis. Tegutseti Kaastle Pioneeride Majas ning korraldati Eesti luuleõhtuid, mille raames arutati ka poliitilisi teemasid. Klubi tegevusele andis hoogu juurde malevaelu. Klubi eestvedamisel ning Kaastle Komsomolikomitee heakskiitmisel nõukogude filmide levitamiseks ja propageerimiseks ehitati Kaastle linna Täitevkomitee rahadega 1981.a Kaastle kinohoone, ent näidati selles peamiselt Eesti ja võimaluste piires välismaa filmitootjate loomingut.

Paljud Kaastle linna elanikud käisid tööl Kaastle Külanõukogu territooriumil alevikus asuvas Puna-Kaastle Sovhoosis. Sovhoos oli üks Eesti NSV suuremaid ja edumeelsemaid. Toimides Tartu Riikliku Ülikooli bioloogiateaduskonna ja Eesti NSV Riikliku Põllumajandusülikooli šeffidena oli loodud Puna-Kaastle Sovhoosi sordiaretuse keskus ning veterinaarkeskus. Mõlemas keskuses tehti teadus- ja rakendusuuringuid ning arendati mitmeid uusi kartulisorte; nt kartul “Kaastle punane” või väga hea piimaanniga 6-nisalise udaraga “Kaastle punane” veis. Puna-Kaastle Sovhoosi lagunemine 1990-date algusaastatel tähendas paljude Kaastle elanike jaoks seni tundmatut nähtust – tööpuudust. Kaastle veterinaarkeskus on viimase aastakümnega hääbunud. Sordiaretuse keskus on iseseisvalt jätkanud teadusuuringuid Põllumajadusliku Uurimisinstituudi katsejaama ja uurimislaborina all ning teeb aktiivselt koostööd Soome selle ala teadusasutustega.

3. Areng pärast taasiseseisvumist

6.detsembril 1990.a taastati Kaastle linna kui omavalitsusüksuse seisund. Kaastle oli vabariikliku alluvusega linn, mis täitis nii esimese, kui ka teise astme omavalitsuse ülesandeid. Taasiseseisvumine Kaastle linna majandust otseselt ei mõjutanud. Kõige suurema majandusšoki tõi kaasa Puna-Kaastle Sovhoosi lagunemine. Kaudne mõju seisnes selles, et paljud Kaastle aktiivsemad elanikud leidsid äri- ja karjäärivõimalusi väljaspool Kaastlet. Tallinna, Tartusse ja välisriikidesse suundus tööd otsima, äri arendama või karjääri tegema ligi 200 aktiivset ühiskonnategelast, sealhulgas ligi 30 inimest siirdusid poliitikasse. Kaastlest ja lähiümbrusest on pärit suur osa Keskpartei ja Vasakpartei liikmetest, kuigi kohalik toetus nendele erakondadele on olnud kõikuv. Nendega läksid kaasa nende perekonnad ning nad aitasid ka oma sõpradel ja tuttavatel leida töökohti mujal.

Elanikkonna äravoolu kiirendasid suurte tööandjate Kaastle KEK’i ja Kaastle MEK’i erastamine 1991.a ning nende põhjal AS Kaastle Ehitus moodustamine. Erastamisele järgnesid suured koondamised ja n-ö tööjõu optimeerimise programmid. Kuna kohapeal ei tekkinud suurt ehitusturgu, siis otsis AS Kaastle Ehitus tööd väljastpoolt maakonda, kuid tihti ebaõnnestunult. Palkade maksmine viibis mõnikord isegi 4—5 kuud. Märtsis 1994.a kaaluti tõsiselt ettevõtja pankroti väljakuulutamist, kuid majandusraskustest tuldi siiski tänu individuaalehitussektori aktiviseerumisele välja. Sellele vaatamata oli töötajaskond 1994.a lõpuks vähenenud ühendamisaegsega võrreldes ligi 3 korda.

1994.a novembris teatas AS Tartu Piim (endine Tartu Piimatoodete kombinaat) Kaastle võitsehhi sulgemisest. Samaaegselt laiendati tootmist Tartus ning AS Tartu Piim võttis ligi pooled parema kvalifikatsiooni ja töötulemustega töötajad tööle Tartusse. Üle võetud töötajatele võimaldati ettevõtja kulul täiendkoolitus uute kõrgtehnoloogiaseadmete kasutamisel, mille tulemusena suutsid senised Kaastle võitsehhi töötajad Tartu uues tehases toota ligi 5 korda rohkem võid kui senises tehases. Enamus AS Tartu Piim Tartu võitsehhi tööle võetud töötajatest ja nende peredest kolis Kaastlest ära Tartusse. Keda tööle ei võetud, jäid see-eest Kaastlesse.

1998.a keeldus Kaastle linn võõrandamast AS PEst’ile tasuta maad uue juurvilja ja puuvilja töötlemise tehase rajamiseks. Selle tingimusega oli nõus Kaastle maakonnas seni vähest majanduslikku rolli mänginud Põllutaguse linn. 1999.a lõpus toimus avalik konkurss Põllutaguse linna rajatava AS PEst uue juur- ja puuvilja töötlemise tehasesse töötajate leidmiseks. Paljud Kaastle elanikud kandideerisid ja said töökoha uues tehases. Kõigile edukaks tunnistatud kandidaatidele, kellest Kaastle linna elanikke oli ligi 100, korraldati 4-nädalane väljaõpe ning 2000.a alguses asusid nad uude tehasesse tööle. Poole aasta jooksul oli enamus neist Põllutaguse linna eluaseme soetanud, paljud olid võtnud laenu ja ehitanud endale Põllutaguse linna maja või ridaelamuboksi. Samuti on märgata kultuuri- ja hariduse rolli kandumist Põllutaguse linna.

Elanike äravoolu Kaastle linnast on pidurdanud see, et tegemist on maakonna keskusega. Seetõttu paiknevad siin maavalitsus, politseiprefektuur, prokuratuur, kohus ja teised riigiasutused, mis on tegelikkuses suurimateks tööandjateks Kaastle linnas. Seoses 2003.a politseireformiga korraldati Kaastle Politseiprefektuur ümber Lõuna-Politseiprefektuuri Kaastle jaoskonnaks. 2004.a kevadel korraldatakse samal viisil ümber Kaastle Prokuratuur Lõuna-Prokuratuuri Kaastle jaoskonnaks. Sama reform võib oodata ka Kaastle Maakohust. Tööhõivet need ümberkorraldused muutnud ei ole.

Samaaegselt Kaastle linnale omavalitsuse seisundi omistamisega, anti omavalitsuse seisund ka linna ümbritsevale Kaastle vallale. Kui nõukogude perioodil käisid paljud Kaastle linna elanikud sovhoosis tööl, siis nüüd leiavad vastupidi paljud valla elanikud tööd Kaastle linnas asuvatest riigiasutustest või teenindusettevõtetest. Kaastle valla valitsemisorganid ja ametiasutus paiknevad Kaastle linna territooriumil. Kaastle vallas on suurem osa elanikkonnast ametlikult töötud, kuid tegelikkuses keelduvad töötud neile pakutavast tööst, sest on nii hõivatud metsa lõikamise ja töötlemisega, samuti oma maatüki harimisega. Kaastle valla suurim tööandja on Põllumajandusliku Uurimisinstituudi katsejaam ja uurimislabor, kus töötab ligi 50 inimest, ning 2 valla territooriumil tegutsevat saekaatrit.

4. Haldusterritoriaalne reform

Kaastle linn on ajalooliselt olnud väga seotud vallaga, kasvades vallast välja iseseisvaks haldusüksuseks alles 20. sajandi algusest ning eksisteerides iseseisva linnana alates 1938.a. Linna kultuur ja traditsioonid on olnud tihedalt seotud vallaga. Samas kasvas perioodil 1940—1990 linna elanike arv oluliselt. Samas on 1990-datel linna elanike arv kahanenud pidevalt.

Kuna Kaastle oma 6000-7000 elanikuga on küllaltki suur linn Eesti Vabariigi mastaabis, siis ei ole Siseministri poolt ametlikult Kaastle linnale ühinemisettepanekut tehtud, samuti ei ole Kaastle linna ja valla ühendamine olnud ametlikult Vabariigi Valitsuse haldusreformi kavas. Sellele vaatamata on Kaastle linna ja valla juhid seda teemat arutanud. Kusjuures liitumise kui sellise kõrval on alati olnud tunduvalt teravamaks küsimuseks ühineva omavalitsuse õiguslik seisund – kas ühinemise järel peaks tekkima Kaastle linn või Kaastle vald. 1999.a viidi Kaastle linnas läbi ka sellekohane rahvaküsitlus, mille tulemusena enamus Kaastle elanikest soovis säilitada senist olukorda.